Mai alguses esitleti Jaapani päeva raames esmakordselt Eestisse jõudnud Mitsubishi elektriautot i-MiEV. Kuna Jaapani päev on pigem Tõusva Päikese Maa kultuuri tutvustamiseks ning autoga tutvuda soovivate huviliste ring äraütlemata lai, siis ise proovida anti alles sel nädalal.

Mitsubishi i-MiEV on kompaktsete mõõtmetega neljakohaline sõiduvahend, mis liigub edasi vaid elektri jõul. Mitsubishi pressiteates öeldakse, et i-MiEV on ideaalne linnaauto, Põhimõtteliselt peitub selles kogu tõde: väikesed mõõtmed, hea manööverdusvõime ning odav kilomeetri hind – mida enamat ühelt autolt ikka oodata võiks. Teisalt on ka selge, et nädalavahetuseks suvilasse sellisega sõita pole suurt mõtet: läbisõit kuni 160 kilomeetrit ning hind pea kosmiline.

Samas, inimkond asub alles selles arengustaadiumis, kus päris täpselt ei osatagi veel ennustada, millises suunas autondus üldse edaspidi liikuda võiks. Lisaks hübriididele ja elektrile tehakse päris suuri edusamme ka kütuseelementide vallas ning milline neist lõpuks kõige efektiivsemaks osutub selgub heal juhul umbes viie, halvemal juhul veelgi enamate aastate pärast. Teise nüansina i-MiEVi kaitseks tuleb öelda, et tegu on ju alles esimeste saavutustega sedalaadi autode vallas (nimigi on tuletatud sõnadest Mitsubishi Innovative Electric Vehicle – milline innovatsioon on enne odav olnud) ning mitmed hinda alandavaid ja kasutamismugavust tõstvaid lahendusi alles ootavad leiutamist. Küll aga tuleb nentida, et liiklusvahendina „as is“, ehk „nagu on“, on i-MiEV täiesti kasutuskõlblik.

Alustame sedapuhku tehnilistest andmetest: pikkus 3 395, laius 1 475 ning kõrgus 1 610 millimeetrit. Telgede vahe 2 550 ühikut. Vaatamata on suhteliselt tagasihoidlikele välismõõtmetele on sees ruumi üle ootuste laialt, keskmiselt pikemalgi inimesel jätkub taga istudes piisavalt nii jalgade- kui pearuumi. Eeldusel muidugi, et ette keskmist kasvu inimesed istuma pandud. Auto püsimagnetitega sünkroonmootori maksimaalseks võimsuseks öeldakse olevat 47 kW, ehk 64 hobujõudu, pöördemomendiks, mis elektrimootoritel teadupärast pööretest ei sõltu, öeldakse 180 Nm. Akude mahuks 16 kWh. Jõuallika näitajatest võib välja lugeda, et sportliku püssiga selle masina puhul kindlasti tegu pole, kuid mõistuse piirides kiirendada suudab see küll, tänu väikestele mõõtmetele on manööverdusvõime aga väga hea.

Silberauto Mitsubishi müügidirektor Üllar Borni sõnul näitasid tema mõõtmised, et keskmiseks kilomeetri hinnaks linnasõidul kujuneb 22 kuni 25 senti, seda arvestamata auto hinna amortisatsiooni ning võimalikku tehnilist kulumist. Auto enda hinna kohta aga polevat veel mingit ametlikku informatsiooni, kinnitamata andmeil ulatuvat see 48 000 euroni.

Proovisõidust i-MiEViga sellises klassikalises mõistes päris rääkida ei saa, sest testida sai seda vaid ühe paarikilomeetrise asfaldilõigu, mõningase ettekujutuse aga andis seegi. Sõit on suhteliselt vaikne, kiirendustel kostab veidi trollibussist tuttavat pininat, kuid märgatvalmalt vaiksemas versioonis. Välismüra suurt salongi ei jõua. Nagu ülalpool juba mainitud, pole kiirendus selle auto kõige tugevam külg, kuid igapäevakasutuses polegi see niivõrd tähtis, sest ilmselt õpivad juhid autot üsna pea maksimaalselt ökonoomselt käitlema, eriti kui pilk spidomeetri keskel asuvale näidikule, milles akudest välja- või akudesse sissevoolava energia hulka demonstreeritakse. Sujuv liikumine tagab aga parima kokkuhoiu.

Juhi töökoht ning ka kogu ülejäänud auto on suhteliselt lihtsaks disainitud, samas näiteks konditsioneer on täiesti olemas nagu ka navigatsioonisüsteem, mis antud auto üritas meid pingsalt kuskil Osaka lähistel kaardile paigutada. Aga kuna tegu oli Jaapanist lihtsalt demonstratsioonieesmärkidel kohaletoodud masinaga, millel ka rooliratas parmal pool asus, siis ongi käesolevaga kogu see teema ammendatud.

„Pilgeni“ laetud akudega auto läbisõiduks lubatakse 160 kilomeetrit. Sellesse tuleb siiski väikese reservatsiooniga suhtuda, sest Jaapanis näiteks ei ole päevatuled kohustuslikud. Seega i-MiEVi euroversioon saab kindlasti endale külge LEDid, sest muidu kulutatakse arvestatav osa energiast lihtsalt hõõgniitide soojendamiseks. Akude täis laadimiseks kodusest elektrivõrgust kulub umbes 8 tundi, kiirlaadimine 80 protsendini nõuab kolmkümmend minutit.

Üsna lahtine on aga siinkirjutaja jaoks auto turvalisus, seda just elektri kasutamise poolelt. Kuidas ikkagi on tagatud näiteks see, et avarii korral ei pääse kasutatavad 330 volti, ehk kõrgepinge autos või väljaspool seda omi tükke toimetama.

Töid elektriautode vallas on vaja teha kohutavalt palju, alates laadimissüsteemide väljamõtlemise ja standardiseerimisega, lõpetades autode hinna toomisega kliendile vastuvõetavale tasemele. i-MiEV on selle vaid üheks esimeseks, kuid samas üsna paljutõotavaks sammuks. Edasisi arenguid tasub igatahes põnevusega ootama jääda.

www.autonet.ee